ROOSTIKE JA RANNANIITUDE TÜÜBID SOOMES JA EESTIS

Eesti ja Soome geoloogia on väga erinev, näiteks on eriti Lääne- ja Põhja-Eestis palju lubjarikkaid alasid, kuid Soomes pühkis jääaeg settekivimid minema. Soomes on "ajaraamatu kaaned" ikka veel alles, samas kui Eesti lubjakivist saab lugeda muinasaja merede ajalugu. Lubjarikkus teeb Eesti rannaniitude ja sooalade taimestiku soomlaste jaoks erakordselt huvitavaks, kuna paljud Eestis kasvavad liigid on Soomes kas väga haruldased või puuduvad hoopis.

Nii Soomele kui Eestile on ühine suurte rooalade esinemine, suurimad neist asuvad sageli jõgede suudmetes. Eesti kuulsaim roostik on ilmselt Matsalu Rahvuspargis Kasari jõe suudmes Lihula lähistel paiknev 3 000 ha suurune rooväli, kuid Eestis on ka väiksemaid roostunud lahtesid, samuti kasvab roogu vöönditena kallaste ääres, nii nagu Soomeski. Viimasel ajal on hakatud Eestis pöörama tähelepanu roostike kasutamise ja rannaniitude hooldamise ühendamisele. Paljusid endisi rooalasid majandataksegi Matsalus vastavalt olukorrale neid kas niites või karjatades. Lisaks kasutab Matsalu roostikku ligikaudu 10 kohalikku ettevõtjat, seda võimaluste kohaselt kevadtalvel niites, igaüks erineva intensiivsusega. Roostike elustikust on ilmselt kõige rohkem uuritud linde. Nii Eestis kui Soomes on roostikega seotud liikideks roohabekas, kõrkja-roolind, tiigi-roolind. Roo ja vaba vee laike vajavad rästas-roolind, paljud kurvitsalised, roo- ja tiigi-roolind, roohabekas, rootsiitsitaja, hüüp. Talvel elavad roostikus meelsasti sinitihane, roohabekas ja rootsiitsitaja. Rannaniite vajavad liigid on kurvitsalised, pardid, haned, kiurud, linavästrik, seal peavad jahti kullilised, puhkavad kajakad ja tiirud. Roostiku ja vaba vee laikudest saavad kasu rooruigad, veelinnud, hüüp (püüab rannal kala), pääsukesed (püüavad putukaid), samuti roo-loorkull. Lisaks ööbivad roostikus kuldnokk ja pääsukesed. Roostikuprojekti raames tehakse nii Soomes kui Eestis putukauuringuid, Eestis keskendutakse direktiiviliikidele. Roostikus elab suurel hulgal liblikaid, sääriksääsklasi, surusääsklasi ja ehmestiivalisi, keda uuritakse selle projekti käigus Turu pilootalal. Eesti rannaniitude ja roostikega seotud liigina peab nimetama ka juttselg-kärnkonna ehk kõret (Bufo calamita), kelle elupaiku on taastatud LIFE-projekti käigus. Huvipakkuvad liigid, keda Soomes ei esine, on veel rohunepp (Gallinago media) ja niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus), samuti lubjarikastel rannaniitudel kasvavad käpalised. Soomes on haruldaseks rannaniiduliigiks on näiteks ka mõru emajuureke. Kus peab roostiku alles jätma? Roostikeprojekti käigus luuakse spetsialistide abiga ettekujutus sellest, milline oleks optimaalselt kasulik roostiku, avatud rannaniitude ja kasutatavate alade mosaiik. Osa roostikku peab jääma puutumatuks: " kindlasti kõigis suuremates linnulahtedes, roostiku ja veeväljade mosaiik on sageli oluline, kuid paiguti peaks alles jätma ka suuremaid ühtlaseid roostikke. Samas peaks kurvitsaliste seisukohast olulisi avatud rannaniite olema sageli vähemalt 20% rannajoonest; " vanades roostikes, mis on olnud "puutumata" rohkem kui 50 aastat; " aladel, kus esineb roostikest sõltuvaid ohustatud või näiteks EL loodus- või linnudirektiivis nimetatud liike.